FM

Frequency Modulation e. sagedusmodulatsioon

Modulatsioonimeetod, kus edastatava signaaliga moduleeritakse kandevlaine sagedust. Kui on tegemist analoogsignaaliga, nimetatakse seda lihtsalt sagedusmodulatsiooniks, digitaalsigaali puhul aga digitaalseks sagedusmodulatsiooniks või diskreet-sagedusmodulatsiooniks.

Sagedusmodulatsioon tagab märksa kõrgema ülekande kvaliteedi ja on ka palju häirekindlam kui amplituudmodulatsioon. Selle põhjuseks on asjaolu, et häire mõjul tekkiv edastava signaali amplituudi muutus ei mõjuta edastust seni, kuni sellega ei kaasne signaali sageduse muutumine, amplituudi muutuste mõju on aga suhteliselt kergesti kõrvaldatav. Sagedusmodulatsioon vajab palju laiemat sagedusriba kui amplituudmodulatsioon, mistõttu on ta ringhäälingus kasutusel ultralühilaineil.

Kuna ultralühilainealas töötavad ringhäälingusaatjad kasutavad sagedusmodulatsiooni, siis nimetatakse neid üldiselt FM-saatjateks. Erandiks olid endine N. Liit ja Ida-Euroopa ning on praegu Venemaa ja suurem osa SRÜ riikidest, kus FM-saatjaid nimetatakse laineala järgi ultralühilainesaatjateks. Kuna ka Eestis toimusid kuni 1998.a. ringhäälingusaated OIRT sagedusalas 66-74 MHz ja kasutusel olid enamasti nõukogude päritolu vastuvõtjad, siis nimetati seda sagedusala ultralühilainealaks (ULL) (vene k. УКВ - ультракороткие волны). Praegu on meil kasutusel sagedusala 87,5-108 MHz ja vastuvõtjatele on kirjutatud FM. Peab märkima, et kuigi ringhäälingusaadeteks pikk-, kesk- ja lühilainel kasutatakse amplituudmodulatsiooni, ei nimeta keegi neid lainealasid AM-sagedusaladeks ja seepärast oli OIRT nimetus "ultralühilaine" loogilisem kui "FM". Seda seisukohta on pikalt toetanud ka British Telecom.

Sagedusala 87,5-108 MHz kasutatakse FM-ringhäälingusaadeteks suuremas osas maailmast. Ameerikas kasutatakse selleks sagedusala 87,8-108 MHz ja Jaapanis 76-90 MHz

Lihtne FM saatja joonis