Mõniste

http://www.eha.ee/estica/?act=search&id=11&p=1

Hargla (Mõniste) õigeusu kiriku hoone ülevaade

Mõniste sissesõiduhoovi plaan

Saru-Mõniste mõisast fideikomissi asutamisest (Wulfid)

Endine salakäik

Mõniste vallas, Karisöödi karjamõisast herraste maja juurest läheb Peetri jõe pahemalt kaldalt mingisugune salakäik maa alla mis väljatulevat arvatavasti Koivalinnas lossi ees, kus olla mäe sees neli raudväravat. Meie poolse avause suu on kõrge 6-7 meetert ja tema on lasnud von Wulfi kinni ajada, kuna rahvas on hakanud sellest huvi tundma, see olnud 20 a. tagasi. Sinna on sisseveetud umbes 150 koormat hagu ja kive. Rahvajutu järele jooksnud koer jänest ajades siit Koivalinna. Rahvas on sellest avausest huvitatud ja on valmis ka tasu maksma, kui leidub algatus selle avause avamiseks. Ümbrus maa on mägine.

Mehka Eichenbaum 77 a. vana, Peebu talu Mõniste vallas

48, 2. Teoorjus: olin tolajal Utra talus, mille suurus 16 taalrit. Teoorjust oli 300 jala ja 150 hobuse päeva aastas. Mingisuguseid “korrapäivi” ei olnud, neid oli kindle arv aastas, nagu nimetatud. Vilja oli valmis teha 3 vakamaad rukkeid, 3 vakam. otre ja 3 vakam. kaeru. Kartulaid oli ainult üles võtta üks vakamaa ning heina teha 6 vakam. Puid oli raiuda ja mõisa vedada 10 sülda. Pääle selle oli mõisale natuuras maksa: üks aastane lammas, 20 muna, 2½ naela peenikest linast lõnga, 2½ naela humalaid ja 40 naela rabatuid linu. Sõnnikuveol pidi päevas välja vedama vähemalt 15 koormat. Koorem pidi kaaluma vähemalt 40 punda, ei saanudki olla suurem, sest redelid olid eriti sõnnikuveoks tehtud ja väikesed. Teid oli mõisa nurmes üpris vähe ja sellepärast tuli teha teinekord väga suur ring. Kohtumees oli alati juures sõnnikuveol ja kord kui jälle oli vedu kaugele, siis võttis vikati ja niitis ise viljast tee läbi, sest keegi seda teha ei julgenud, ja tõeliselt oli ta vajalik. Kubjas tohtis lüüa kuni 5 hoopi, kuna suuremate süütegude korral mõistis kohus, kus andud sellele kes süüdi tegi. Omal ajal pekstud mõisas n.n. “talli” juures süütegijat sulast ja ka veel seda peremeest, kes sellase sulase oli saatnud. Hiljem keelanud von Wulf peremehe peksmise ära, sest tulnud avalikuks, et sulased just nimelt seda ise välja kutsuvad, meelega eksides. Kubjas lõi kepiga, mille jämedus oli tüvest kuni ½ tolli, pikkus kuni 1½ aršinat; kepp oli pajust. Kubjas oli talupoeg, kuna opman oli enam koolitatud meed ja tihti sakslane. Kubjase ning aidamehe ees ei olnud tarvis mütsi maha võtta, kuna aga opmanni ja herra ees oli see paratamatult vajalik. Rehepapp oli ka talu inimene, tema kohus oli rehesid kütta ja peksu järele valvata. Tema ei löönud. Rehe oli kahes otsas, kusjuures pekseti päevas üks rehe, rehealune oli keskel. Rehes oli korraga üleval kuni 10 koormat, rehealla “tapnasse” aeti korraga umbes 2 koormat, algul sõtkuti jalgadega ja siis löödi kootidega. Igal rehes oleval koormal pidi olema üks inimene peksul. Peks algas keskööl ja kestis kuni hilise õhtuni. Vili oli hästi kuivatatud, kuna ta nne veel veeti n.n. “sulgu”, mis asus rehe otsas, kus ta siis tuuldus. Vilja puhastamine või tuulamine sündis viskamise teel, kusjuures saadi kolme sorti vilja. I sort läks müügile, II sort söögiks ja III sort loomadele. Põllutööl tarvitati kündmiseks arkatra, mille nina moodustas mingisugune sepalt pandud raud. Äestati puuäkedega, harilikult oli mehel käes ikka 3-4 hobust. Mullatükid pekseti puruks n.n. “keiraga”, kuna rulli ei tohtinud tarvitada, sest see litsuvat maa kinni ja nii ei saavat seeme üles tulla. Rulli võis tarvitada ainult enne seemendamist, kuid see ka palju ei aidanud, sest savitükid olid hirmus kõvad, pidi ikkagi “keiraga” peksma, mis oli raske töö. Vankrid olid puust telgedega, mis püsisid vaevalt 2 aastat, kuigi teljed olid täispeksetud klaasi- ja rauakilde. Kulus telg läbi tihti ka ühel kuni kahel vooriskäimisel. Vooril käidi Pihkvasse, Ostrovi, Riiga, Narva ja Pärnu, viidi viina, mida pääle pandi igale hobusele 25 pange, ka vilja viidi, kuna tagasi toodi rauda, soola ja muid mõisa tarbeid. Linu tehti mõisas kuni kümme vakamaad, kukrad raiuti maha vikatiga. Talvel linade ümbertöötamisel pidi üks mees öö-päeva jooksul kolkima ja rabama vähemalt 20 naela, kuid juhul, kui linad olid jäänud eriti kõvaks, siis lubati ka vähemaga leppida. Linad müüdi ära ja veeti voorides Pärnu. Viinaköögis oli neli meest korraga vallast, kuna viiendaks oli pruuli, kes oli mõisa palgaliseks. Igas külas oli oma sepp, nii oli neid Mõnistes neli, kuna mõisas oli ise oma sepp, kes tegi mõisa tööd ja kellele abiks ka veel käisid küla sepad, saades selle tasuks mõisast heinamaad. Mõisa sepp sai tasuks moona. Sepad olid kroonuteenistusest vabad, vald lubas nad lahti. Rätseppi oli mitmeid, kuid neid ei vabastatud kroonuteenistusest. (Osalt majandusline olukord.) Kõrtsmikud said palgaks ühe kümnendiku läbimüüdud viinast-õllest. Kõrtse oli Mõnistes viis: Ristikul, Mäe Pajul, Konnukülas, Liivakul ja Tiitsa veskil. Õlletoop maksis 3 kop. ja viinatoop 10 kop. Metsavaht sai ameti tasuks maad, kuid pidi mõisale andma selle eest veel ühe aastase sea. Mõisas tööhobuseid ei olnud, sest kogu töö tegid talupojad, olid ainult sõiduhobused. Samuti oli piimalehmi vähe, ainult oma tarviduseks, kuna palju oli härgi, keda praagaga nuumati ja siis ära müüdi. Lambaid oli mõisal oma suur kari, keda hoidsid 3-4 lambapoissi – mõisa palgalised, lambaid müüdi. Sigu peeti ainult oma tarviduseks. Mõisa honed olid ehitatud neljanurkselt, kuna nende vahed olid piiratud kivimüüriga. Oli nii nagu kindles piiratud, millesse pääsis ainult väravate kaudu. M.-omanik von Wulf käis talupoegadega hästi umber, peksmistega oldi selle tõttu üsna mõõdukas, ise ta iial ei löönud.

52, 1. Talude lammutamine: Mõniste mõisa külge liitis neli talu: kahe Purtsi, Ritsiku ja Pulliansi talud. Tiitsa karjamõisa asutas nelja talu asemele, millised ära lõhkus, samuti lõhkus 4-5 talu ja ühendas need Karisööda karjamõisaks. See oli umbes 60 a. tagasi. Hiljem lõhuti veel mitmed talud ja ühendati üheks, kuid talude üldarv ei tohtinud siis enam väheneda ja nii asutati karja- ja ääremaile uued talud, nagu Peebu, Lambaansu, Mõttuse, Tikuti, Ala Kasa, Pulli, Kütü, Mäe Lustoja, Lüüsi.

53, 1. Raharent ja talude ostuaeg: raharent algas 1860. a. ümber ja maksti algul 2-4 rbl. taalrist. Ostmine algas siin 1870. a. ümber. Esialgu oli ostuhinnaks 100 rbl. taaler, kuna hiljem kõrgendati seda kuni 150 rbl. Pool ostuhinnast jäi võlgu krediitkassale, millelt 5% ja teine osa, millest ostuajal ära maksti 200-500 rbl., jäi võlgu mõisale, mida makseti osade kaupa iga viie aasta järele; protsent oli tähtajal 5% ja üle selle 6%. Juhul, kui ei jõutud tähtajaks tasuda, siis oli sellega omanik kannatav, nii et ei läinud selle tõttu oksjonile ühtegi talu. Laenati ka jõukamailt jälle.

53, 2. Asustamisküsimus: Mõnistes lätlasi peremeesteks ei ole, ei tulnud neid siia ka ostuajal. Tulid küll siia 4-5 peremeest mulgist (Viljandimaalt), kuna 2-3 endist peremeest läksid ära, sest põlgasid kalliks algusel hinda talude ostmiseks.

53, 3. Ikaldusaastad: viljad külmasid sügisel põllule umbes 60 a. tagasi. Siis andi mõisa mõisast jahu leivaks ja öeldi, et see olevat kroonu poolt, hiljem parvetasid selle tasuks talupojad palve, mis olnud kroonu omad. Leiba tehti siis: ohtked, väiksed osjad mis kevadel varakult tärkavad, mustasõstra lehed ja natuke jah, sellest sai mingisugune segu, mis oli magusavõitu ja kõlbas küllalt süüa.

54, 1. Majandusline olukord: talupojad käisid kõrtsis üsna harva, mispärast kõrtside teenistus oli väike. Raha saadi päämiselt linade, vähe ka loomade müügist. Pund linu maksis 2-3 rbl. ja hiljem veel n.n. „suurpund“ (kaalus 25 nael) 4 rbl., mis oli tolle aja kohta väga hääks hinnaks. Toiduks oli haganane leib, mis sisaldas ainult 1/3 teri, siis piim, harva liha ja või, ning n.n. „ruustli“, mis valmistati kuivatatud kanepi teradest, millised õõruti puruks ja lisati juure sellele kas võid, koort või vett, mille tõttu sai kanepist paks vedelik, mida määriti leivale. Elamud olid suitsutared, ühtlasi ka rehetared. Keedeti, valmistati süüa kojas, kus pada rippus konksu otsas. Koda oli kaugel elumajast umbes 200 sammu.

54, 2. Usulised liikumised: veneusku mindi, et lubati hingemaad, vallas oli veneusulisi enne umbes 1/10. Ristiti neid Saru mõisas alguses, kuid hiljem tulid paljud tagasi luteri usku. Usumuutjad olid maata inimesed, lihttöölised. Aastat 70 tagasi algas siin ka“vennaste“ liikumine, mis eriti hoogu võttis 30 a. tagasi. Ehitati Sarusse Tammi Kolki maale palvemaja. Rahvast käis palju koos ja neid oli kõikidest kihtidest. Jutlustajaiks olid enamasti omad inimesed, nagu Mõnistest Utra Rein, Villige Madis; Sarust Ahelo Jaan ja viimasena Tahevast Tõrvase Peltser. Nõnda nimetatud „esänd“ tuli ainult 1-2 korda aastas jutlustama. Nüüd on kohapäälsed algatajad kadunud ja kogu liikumine selle tõttu vaibunud – ainult harva jutluseid.

55, 1. 1905. aasta: koosolekuid peeti küll, kuid midagi erilist siin ei juhtunud pääle kahe mõisa küüni põlemise, kuid karistamisi ei olnud mingisuguseid, sest vallas oli protokollid ära hävitatud, mis kirjutatud olnud eriraamatuisse.

55, 2. Härkamisaeg: ajalehti käis väga vähe, ainult mõni üksik luges „Valgust“ ja „Sakalat“. Aleksandri kooli hääks korjas raha Liivaku kõrtsmik hr. Rebane. Toimiti ka näitemüüke. Kui palju saadi, ei tea. Laulukoore ega mingisugust seltsi kohal ei olnud, need hiljem.

5, 3. Haridusline olukord: olin ise ka pikemat aega kooliõpetaja. Algul õpetati ainult piiblist ettelugemist. Piibel asus kantsli peal ja sealt loeti lastele ette. Hiljem hakati õpetama ka kirjutamist ja lugemist ning pisut rehkendust. Kooliõpetaja võis lastele ka lüüa, kui need sõna ei kuulnud või tarviliselt ei osanud. Koole oli kaks olnud: Ädistes ja Lutsupalul, see ni 1850. a. paiku. Lutsupalu kool viidi 1864. a. Kuntsile ning vähe hiljem Ädiste kool Liisa tallu. Aastasaja lõpul liideti koolid ja toodi praegusesse kohta vallamaja juure, kuhu oli ehitatud kahekordne puust maja.

56, 1. 1918. aasta – okupatsiooni aeg: kohalikuks komandandiks oli saksa sõjaväelane, kuid erilisi karmusi ei tarvitatud, oli mõistlik mees. Nime ei tea.

Andrei Lindenberg 78 aastat vana, Horsti talu Mõniste vald

56, 2. Raharent ja talude ostu aeg: raharent algas 1860. a. ümber ja oli algul 3 rbl. taaler, Horsti talu on suur 28 taalert. Ostmine algas 1870. a. ümber. Algul maksis taaler 100 rbl., viimaks tõusis kuni 145-150 rbl. taaler. Pool ostuhinnast oli tasuda krediitkassale 5% ja teine poo, millest ostuajal tasuti kuni 500 rbl., mõisaomanikule, mis tasuti osade viisi viie aasta järele ja millelt oli 5% tähtajalt ja üle selle 6%. Esimesed talud Mõnistes, mis osteti olid Ura, Villige ja Naha ning ka Lepura.

57, 1. Talude lammutamine ja kuuendikumaad: Mõniste mõisas lõhuti viis talu, mis liideti mõisa külge ehk tehti moonamajadeks taluhooned. Tiitsa karjamõisaks lõhuti neli talu ja Karisööda karjamõisaks 4-5 talu. Hiljem liideti väiksemaid talusid ühte, kuid et üldarv ei tohtinud väheneda, siis ehitati ääremaile ja karjamaile uued talud, neid oli kümmekond. Kuuendikumaid oli kümme talu: 2 Konnaküla, 2 Antsi, Hüti, Kirbu, 3 Tondu ja Piili. Nad maksid raharenti ja tegid ka veel teoorjust, mis arvati raha ette, nii makste ruki vakamaa kokkupanemise eest 3 rbl. ja heina vakamaa tegemise eest 2 rbl.

57, 2. Majandusline olukord: raha saadi linade ja loomade müümisest päämiselt ning ka vooril käimisest Valga kaupmeeste ülesandel. Lina pund maksis 2-3 rbl. ja suur pund – 25 naela kuni 4 rbl. Kaalu linade Pärnu viimisest sai 2 rbl., kuna kaalu mingisuguse materjaali tagasitoomise eest maksti üks rbl. Toiduks oli haganane leib – 1/3 teri, ruustli, vähe liha, piim ja kartul. Rahva riietus: mehed kandsid paklaseid pükse, mis käisid küljelt lahti, särk oli villane, millel kaks taskut, kummagil küljel üks, ta ulatas poolest saadik, selle üle oli pea maani pikk särk valge – villane, mis oli eest haakidega kinni ja vööga päält seotud. Talvel oli poolsärkide asemel poolkasukad. Jalas kandi hariliku töö juures ning suvel viiske paju või pärna koortest. Muidu olid nahksed, parkimatud, pastlad lehma nahast, sest talus tapeti selleks otstarbeks igal aastal mõni kariloom, kuna liha vajati enese toiduks. Jalad mähiti jalgrättidega, hiljem ka sukkadega. Pääs oli must paksuks vanutatud villane kaabu. Naised kandsid pea sarnast riietust, ainult pükste asemel oli undruk villane ja kirju kirjaline ning villane jakk või särk oli tihti punasega õmmeldud. Paas kandi rätikuid villaseid ning laulatatud naistel olid ka veel tanud. (Teoorjuse tingimusi arvuliselt enam ei mäleta, kuid teoorjusest üldselt ja ka muis küsimusis kordab sama mis Mehka Eichenbaum, nii võib viimase rääkimisi võtta üsna tõelikena.)

Peeter Paas 80 a. vana, Tammpäälse talu Mõniste vallas

58, 1. Raharent ja talude ostuaeg: raharent algas 65 a. tagasi umbes, oli algul 2 rbl. taaler ja tõusis kuni 5 rbl. Ostmine algas 55 a. tagasi ja maksti 100 rbl. taaler algul. Esimesed ostutalud olid Ura, Villige, Naha ja Lepura. Viimati tõusid hinnad kuni 150 rbl. taaler. Pool võlast – ostuhinnast oli krediitkassale 5% ja pool, sissemaks 200-500 rbl., mõisale, mis maksti 5 a. järele ja millelt tähtajal oli 5% ja üle selle 6%. Talusid maksujõuetusel oksjonile ei läinud, sest herra kannatas ja peremehed laenasid ka. (Muis küsimusis kordab Mehka Eichenbaumi poolt seletatut, sama kordab ka Pälä talus Kusta Rebane 78 a. vana.

Haridusline olukord

(Haridusline olukord on antud väljavõtetena valla koolide kroonikaist, millised on kokku seatud viimaste aastate jooksul (sellekohaste eeskirjade sunnil) vanemate inimeste suusõnaliste jutustuste ja mälestuste järele. Andmed on vähem-enam tõele vastavad, sest õpetajad on hoolikalt seda küsimust katsunud uurida ja leiavad need ka tõendamist veel praegu elavate vanemate inimeste poolt. Kõik endised kroonikad ja muud andmed on kadunud sõdade järeldusel ja püsinud ainult Taheva (end. Hargla kihelkonna kool) ja Mõniste algkoolide kroonikad. Üksikute kroonikate kokkuseadmiseks on tarvitatud ka Hargla kiriku arhiivis veel asuvaid visitatsiooni protokolle.)

60, 1. Kokkuvõte Mõniste valla 6 kl. algkooli kroonikast:

Mõniste koolide üle on esimesed teated 23. märtsist 1786. a., kus nim. Mõnistes Saru külas (vist praegu Saru vald) kooli, mis asunud rehes ja kus õpetajaks olnud Tanni Henno – tubli töömees, kes osanud õpetada kirjutamist ja lugemist. Palgaks olnud talle „ühe päeva“ maa ning muist maksest ja teost vaba. Lapsi oli sügisel koolis 50, kuna kevadel 20, sest pastor lubanud mõnedel vanematel omi lapsi kodus õpetada. Kooli on katsunud ja üle vaadanud koolivanem üks kord nädalas ja pastor üks kord kuus. Seda on käskinud vist osalt ka mõisaomanik von Kosküll, kes ka nõudis, et lapsed peavad saama koolitatud ning lubab asutada veel kaks kooli. Ta lubab õpetaja palgaks veel 8 vakka rukkeid, 6 vakka otri, 4 puuda soola ja 2 n. küünlaid. 1826. a. on mõisaomanikuks von Wulf ja koolis on puudujale trahviks 8 kop. nädalas. 1830. a. on trahv 10 kop. nädalas. Kooliga oldi rahul 1827-1837 a. 1837. a. visit. protokollis soovitab praost kooli võtta enam peremehe poegi, et saaks tublisid põllumehi. Kooli võis võtta lapsi 7 eluaastast pääle. 1836. aastal pole lapsed korralikult koolis, (ikaldusaasta 1836. aastal) sest samal aastal on olnud suur viljaikaldus ja rahe. (ikaldusaasta 1836. aastal.)

61, 1. 1846. a. on esimene märkus Ädiste ja Lutsupalu (Horsti talu maal) (Need arvatakse olevat von Koskülli poolt asutatud kaks kooli, nagu ta seda oli lubanud.) koolide kohta. Ädistes on õpetajaks keegi, kes ei oska kirjutada, saab lahti selle eest ja asemele Peeter Kuus, kuna Lutsupalus on õpetajaks jälle suur joodik, kes sellepärast lahti lastakse. 1855. a. visit. prot. kaevatakse, et Harglas pole isikuid, kes oskaks kooli armsaks teha, kuid peab leppima olevate õpetajatega, sest teised puuduvad. 1857. a. on õpetajatele korraldatud neljanädalane kursus. 1859. a. on olnud üle kihelkonnaline koolide pidu. 1860. a. loetakse Ädiste kooli parimaks kogu Harglas. Lutsupalu kool põles 1863. a. maha, ta oligi juba vana ja halb. Uus koolimaja ehitati 1864. a. Kuntsile. Ädiste kool toodi Liisa tallu ja siit pääle nim. teda „Liisa kooliks“, kuna Kuntsil asuvat kooli nim. „Peetri kooliks“. 1898. a. liidetakse mõlemad koolid ja tuuakse uuesti selleks ehitatud kahekordsesse koolimajja vallamaja juure. Maja ehitati puust, mõisaomanik von Wulf tahtnud küll anda Tiitsa karjamõisast telliskivid, kuid vallanõukogu ei olla seda vastu võtnud, arvanud liig suureks kingituseks(!) Koolis oli siis umbes 100 last. Õpetajaid oli kolm. 1903. a. oli palgaks juhatajal 200 rbl. ja õpetajail ühel 100 rbl., teisel 150 rbl. (enamlaste aeg) aastas. Koolimaja lõhuti põhjalikult sakslaste ja enamlaste poolt 1917-1919, kuni 27. mail 1919. a. enamlased lõplikult Mõnistest lahkusid. Hakati hiljem ehitama ka uut koolimaja puust, kahekordne, mis valmis 1926. a. Praegu on õpilasi koolis 150 ümber, õpetajaid 5 ja klasse 6.

61, 2. Ajaloolised isikud – Mõniste algkooli õpetajad:

1) Tanni Henno 1786. aastast kuni – ei teata.

2) Keegi X Ädistes kuni 1846. (Kes pääle Tanni Heino olid õpetajaks, seda ei ole teada, kuni 1846. a. kiriku visit. protokollis räägitakse kellegist X-ist.)

3) Peeter Kuus Ädistes 1846. a. - ei teata.

4) Johan Pettai Lutsupalus, mis aastast pole teada, kuni 1847. a.

5) Hans Liiva Lutsupalus 1847. a. kuni umbes 1869. a.

6) Mihkel (ise nimetab end Mehkaks) Eichenbaum Kuntsil umbes 1869. a. kuni umbes 1900. a.

7) Otto Kuus Kuntsil abiks 1868. a. kuni – ei ole teada.

8) Jaan Kõiv „Liisas“, mis aastast pole teada kuni 1884. a.

9) B. Kischenberg „Liisas“ abiks, mis aastast pole teada kuni 1884.a .

10) Jaan Lepp juh. „Liisasse“ 1884. a. – 1902. a.

11) Jaan Kokk abi „Liisasse“ 1884. a. – 1900. a.

12) Richard Peetri p. Nemvalts 1900. a. – 1905. a.

13) Peeter Jaani p. Nemvalts 1900. a. – eo ole teada.

14) Jaan Paltser juh. 1902. a. – 1905. a.

15) Põld juhatajaks 1905. a. – 1910. a.

16) Kusta Eichenbaum juh. 1910. a. – 1915. a. (langes sõjas).

17) 1915–1916 a. juh. Hugo Ploomipuu asetäitjana.

18) Aug. Pihlak juh. asetäitjaks 1916.a. – 1917. a.

19) Eduard Ploomipuu juh. 1917. a. – kuni tänaseni (õpet. oli juba 1912. a.)

Õpetajaid on olnud 1905 – kuni tänaseni arvult 17, enamjagu lühikest aega asetäitjatena sõjaastatel.