Koaksiaalkaabel

Koaksiaalkaablit kasutatakse kõikvõimalike sidevahendite juures, kus on vaja seadmele taha lisada antenn.

Koaksiaalkaabel on oma nimetuse saanud sellest, et signaali kannab üks füüsiline kanal (vasktraadist südamik), mida ümbritseb isolatsioonikiht ja isolatsioonikihi ümber on kontsentriliselt teine füüsiline kanal (vaskvõrgust varje). Kui on vaja paremat häirekindlust, paigutatakse selle alla veel teine, alumiiniumfooliumist varje. Varje ümber on jälle isolatsioonikiht. Seega on kõigil koaksiaalkaabli elementidel ühine telg (ingl. k. axis). Terve hulga selliseid kaableid võib paigutada ühisesse varjesse, et suurendada sidekanalite arvu.

Koaksiaalkaabel leiutati 1929. a. ja leidis esmakordselt tööstuslikku kasutust 1941. a. AT&T ehitas oma esimese mandritevahelise koaksiaalkaabli 1940. a.

Koaksiaalkaabli kõrval kasutatakse telekommunikatsioonis ka keerdpaarjuhtmeid ja kiudoptilisi kaableid.

Südamik ja varjestus on tavaliselt tehtud vasest. Dielektrikuna on kasutusel erinevaid materjale, näiteks polüetüleen, vaht, õhk või gaas jt. Õhu ja gaasi korral hoitakse südamikku kaabli keskel spetsiaalsete (plastikust) ketaste abil.

Varjestus ühendatakse maaga, signaal liigub mööda keskmist kiudu. Selline kaabli ehitus tagab suurema häirekindluse.

Suhteliselt suure sumbuvuse tõttu ei sobi koaksiaalkaablid pikkadel vahemaadel kasutamiseks. Kui vahemaad on siiski pikad, tuleb iga paari kilomeetri järele paigutada signaali võimendi. Kehtib reegel: mida jämedam kaabel, seda parem ta on.

Koaksiaalkaableid kasutatakse tänapäeval kõneedastusel (FDM kasutamisel ühes kaablis 120-13200 kõnekanalit), ka arvutite kohtvõrkudes ja kõikvõimalikes traadivabades andmelahenduste juures. Kõige rohkem leiavad koaksiaalkaablid kasutamist aga kaabeltelevisioonivõrkudes (CATV).

Koaksiaalkaabli sumbuvus on sagedusest tugevasti sõltuv. Seda on eriti märgata televisioonisignaali ülekandel, kus kasutatakse väga laia sagedusriba. Näiteks 2. kanalil (55,25 MHz) on 0,5-inch kaabli kaod ligikaudu 1,6 dB/km ja 7. kanalil (175,25 MHz) juba tervelt 32,8 dB/km. Siit tuleneb ka selge põhjus, miks koaksiaalkaabli signaali on vaja pidevalt võimendada ning seejuures peab võimendite ülekandekarakteristik olema olema sagedusest tugevalt sõltuv. Rohkem tuleb võimendada kõrgemaid sagedusi ja vähem madalamaid.