SIM
SIM e. SIM-kaart e. Subscriber Identification Module e. 'Abonendi TuvastusMoodul'
On kiipkaart, millel sisalduvad andmed identifitseerivad abonendi mobiilside teenusepakkuja võrgule. Seega ilma SIM-kaardita ei ole terminal mobiilsidevõrgule abonendina tuvastatav ning seetõttu ei saa sellega ka teenuseid tarbida, kuna pole teada, keda selle eest maksustada. Erandina saab siiski ka ilma SIM-kaardita helistada standardsele hädaabi numbrile 112. Peale selle sisaldab SIM-kaart vähesel hulgal mälu telefoniraamatu ja mõningate seadete (näiteks SMS-keskuse number) hoiustamiseks. SIM-kaart sisestatakse mobiiltelefoni või muusse andme- või kõnesideterminali (näiteks GSM modemisse).
Võrgule juurdepääsuks sisaldab SIM-kaart IMSI koodi (mis on soovi korral vabalt loetav), mida võib vaadelda kui kasutajanime ning KI koodi, mille aga SIM-kaart hoiab enda teada. Autoriseerimiseks saadab terminal (milleks on tavaliselt mobiiltelefon) võrku tagasi võrgu poolt saadetud kontrollsõna, olles seda enne pakkunud SIM-kaardile KI koodiga töödelda. Kuna mobiilsidevõrgule on õige KI koodi väärtus teada, siis teostab see ise kontrollsõnaga samasuguse töötluse. Kui terminali poolt tagasi saadetud töödeldud kontrollsõna ühtib võrgu arvutatuga, siis loetakse autoriseering õnnestunuks ja klient lubatakse võrku. Seega on KI koodi olemus keerulisem lugemaks seda lihtsalt salasõnaks, pigem on see võrreldav näiteks pankade PIN-kalkulaatoritega.
Lisaks võrgule juurdepääsu koodidele sisaldab SIM ka teisi koode, näiteks PIN-koodi, mis on vajalikud tema enda funktsioonidele juurdepääsuks.