EV valitsuse salajane sidekeskus
Peale 1991.a. jaanuris Leedus toimunud sündmusi alustas Eesti peaminister salajasi ettevalmistusi riigi täiendavaks kaitsmiseks. Üheks selliseks sammuks oli valitsuse salajaste töögruppide moodustamine.
Raadioside töögruppi kuulusid Priit Andevei Tuletõrjeametist, Eesti Piirivalve sideteenistuse ülem Aadu Jõgiaas ja Arvo Kallaste, kes esindas Eesti Raadioamatööride Ühingut. Peaminister andis sellele töögrupile ülesande – tagada valitsusele raadioside rahvusvaheliste organisatsioonidega, Balti riikide valitsustega ja Eesti maakondadega ka Nõukogude armee ja sisevägede täiendava sõjalise kallaletungi korral. Samuti andis ta lubaduse “viimseni kaitsta Toompea lossi”, millest tulenevalt otsustasime peamise sidekeskuse rajada Toompeale ning abistavad struktuurid paigutada erinevatesse kohtadesse üle Eesti.
Töögrupi sees jaotasime omavahel tegevusvaldkonnad, pärast seda oli igal grupi liikmel õigus iseseisvalt tegutseda ja otsuseid langetada. Omavahel me enam mitte kunagi detailide üle ei arutanud, sest selline raadiosidealane tegevus oli vastuolus paljude NSV Liidus kehtivate seadustega ja kriminaalkorras karistatav. Liiatigi loeti NSV Liidus igat raadiojaama võrdseks võimsa lahingurelvaga ja selle erialaga tegelejaid potentsiaalseteks riigiründajateks, mis osutuski lõpuks tõeks.
Pärast ülesande saamist luua Eesti valitsusele salajane sidekeskus sõitsin Pihkvamaale ja tutvusi kasutades ostsin sularaha, „Vana Tallinna” likööri ja eesti vorstide eest Pihkva dessantdiviisist täiesti uut, veel pakendis olevat militaarsidetehnikat. Ent tagasiteel Nõukogude Liidu dessantvägede raadioseadmete laost tekkis viperus. Pihkvast väljasõidul nõudis autoinspektor veose saatedokumente. Kohalekutsutud SORVVO mehele rääkisin seepeale juttu, et endise rahvamaleva asemele on meil nüüd loodud Eesti Kodukaitse ja neid “vananenuid” sideseadmeid on vaja pättide püüdmiseks.
Just Põlvas seati kokku valitsuse Toompea lossi salajase sidekeskuse varustus. Kaitseliidu Põlva Maleva liige Olavi Tomson, kelle osalemisest nimetatud tegevustes teadsin ainuisikuliselt, valmistas riigi kaitsmiseks kiirkorras ette mitmesugust tehnikat (raadiojaamad, signalisatsiooniseadmed, automaatselt signaale edastavad majakad jmt). Selliste ettevalmistuste järel kolisin Põlvast terve autokoorma tehnikaga Toompea lossi, millest sai järgnevaks kolmeks kuuks mu elukoht.
10. juulist 1991 tegutses Toompea lossis ööpäevaringselt EV valitsuse salajane sidekeskus, millel oli raadioside kõigi olemasolevate jõustruktuuride, lennujuhtimise, laevanduse, tolli ja isegi Nõukogude armee sideüksustega. Raadioside toimis strateegiliselt tähtsate objektidega nagu Raadiomaja, Pirita Saatekeskus, Eesti Energia jne ja loomulikult Kodukaitse ning Piirivalvega. Lisaks loodi raadioamatööride abiga üleriiklikud kõiki Eesti maakondi haaravad sidevõrgud. Ka oli meil otseside Leedu parlamendihoone, Läti valitsuse kontaktisikutega Riias ja Moskva Valge majaga (Venemaa presidendi Boriss Jeltsini staap).
Kõik raadiosideks vajalikud antennid asusid Toompea lossi katuse all ja mitte ükski neist ei olnud väljastpoolt visuaalselt nähtav. Eesti raadioside välismaised tugipunktid asusid Soomes, Rootsis, Leedus ja Lätis. Leedu omas otsekontakte Poola ja Ameerika Ühendriikide valitsusega. Eesti Toompea lossi ja Vilniuse Parlamendihoone sidekeskuste vahel toimis 1991. a. augustiputšipäevadel pidev raadiosidekanal, ning seal toimus vilgas teabevahetus. Suuri teeneid selle kommunikatsioonikanali tegevuses hoidmisel on Tartu raadioamatööril Arvo Pihlil, kes ilmselt viibis kõik kolm ööpäeva raadiojaama kõrval ja jälgis kahe valitsustevahelise kanali tegevust, et ükski teave ei kaoks.
Tallinna ja maakondade vaheline side toimus järgmiste raadioamatööride abil: Arvo Pihl Tartumaa, Ilmar Reimann Lääne-Virumaa, Valeri Kaljagin Valgamaa, Kundar Aigro, Tiit Möller ja Andres Reedo Põlvamaa, Tõnu Taimsaar Võrumaa, Andres Ehrlich Jõgevamaa ja Ako Põhako Pärnumaa. Lisaks täitsid eriülesandeid Andres Puusep ja Kalju Sooäär Võrumaal. Toompea lossi sidekeskuses teenisid Eesti Piirivalve vabatahtlikud ajateenijad, siderühma ülemana Tarmo Ränisoo ja Tallinna Kalatööstuslikus Merekoolis raadioside eriala lõpetanud Jüri Kala. See siderühm on ühtlasi esimene tänapäevane Eesti riigi militaarne sidestruktuur.
Rohkemate sideväelaste ettevalmistamiseks puudusid tollal nii ressursid kui ka otsene vajadus. Elektrooniliseks sõjapidamiseks ja raadioluureks loodi spetsiaalne raadioala spetsialistidest koosnev grupp, mis tegutses salastatud asukohas ja sai ülesanded valitsuse sidekeskusest. Sellesse gruppi kuulusid: Lembit Kullmar, Hellar Pagi, Viktor Repponen, Meelis Tellmann ja Tarmo Tölp. Tänu Eesti Energia sidejuhi Aivo Ojangu aktiivsele kaasabile oli Toompeal Eesti Vabariigi valitsuse käsutuses Eesti Energia raadiojaam, mille abil oli võimalik luua väga erinevat ühendust nende sidevõrkudega Eesti Vabariigis, aga ka naaberregioonides.
Väga oluline raadiosidealane koostööpartner oli meile Siseministeeriumi Tuletõrjeameti raadiosidekeskus, mida juhtis Jaak Jõesoo. Augustikriisi ajal olid seal ööpäevases valves Priit Andevei ja Felix Habalainen. Koostööl Eesti Energia ja tuletõrje sidesüsteemidega oli riigile väga suur tähtsus, sest nende organisatsioonide käsutuses oli suurel hulgal mobiilset tehnikat ja erinevaid võimalusi erakorraliste sidevõimaluste loomiseks.