Eestis keerab antenne üle poole tuhande raadioamatööri

Eestis keerab antenne üle poole tuhande raadioamatööri - Inseneeria . märts. 2009

Eelmise aasta alguses reisis ASi Gild Fund Management juhatuse liige Tõnno Vähk (kutsung: ES5TV) Vaikse ookeani asustamata atollile Ducie. Püstitas 12 kaaslasega kolm päeva antenne ning purustas seejärel kõik teadaolevad rekordid.

See oli raadioamatööride ekspeditsioon. Paar päeva enne ekspeditsiooni lõppu löödi olulisim rekord – kõigi aegade siderekord ühe ekspeditsiooni poolt. Kolme nädalaga tehti 183 686 sideseanssi, mis on 10% rohkem, kui suutis 2001. aasta ekspeditsioon.

Igapäeva tööelus pankurina tuntud Tõnno Vähk on raadioamatööride hulgas tuntud mees. Raadioamatörismiga alustas ta 13aastasena oma isa juhendamisel, kes oli juba enne seda ligikaudu 30 aastat raadioamatörsimiga tegelenud. Alguses võlus Vähki võimalus kaugete maadega sidet pidada. Nüüd on tema huviks võistlus­sport, kus on võimalik maailma parimatega rinda pista. Vähk räägib, et suurimad võistlused toimuvad sügiseti, kui 48 tunni jooksul on eesmärk töötada võimalikult paljude korrespondentidega kuuel erineval lainealal (kõik lühilainel ehk sagedusega 1–30 MHz) ja samal ajal saada sidet võimalikult paljude erinevate maadega. Eestist, arvestades geograafilisi ja muid nüansse, on selle aja jooksul võimalik teha 6000 sideseanssi. “See tähendab 48 tundi järjest, ilma magamata ja pausideta, raadiojaama taga istumist ja sidepidamist,” selgitab Vähk.

Sellistel võistlustel vahetatakse eetris vastaspoolega vaid kutsungid ja kontrollnumbrid. Pikka juttu võistlustel ei aeta. Kaks aastat tagasi enda jaoks raadioamatörismi taasavastanud OÜ Ariko Reservi juhataja Igor Päss (kutsung: ES2IPA) ütleb aga, et pärast kutsungi, kontaktide ja kuuldavuse info vahetamist räägitakse tavalise sideseansi ajal ka, kes sa oled. Huvi korral jäädakse ka pikemalt rääkima. “Paar nädalat tagasi oli mul eetris üks inglane,” jutustab Päss. Kuna internetis on olemas ka raadioamatööride otsingumootor, siis nägi Päss, et tema eetrikaaslasel on seal üleval purjekaga pilt. Kuna Päss on ka ise purjetamisega tegelenud, siis jäädi vähe pikemalt purjetamise teemal mõtteid vahetama. Sel teemal vahetati hiljem veel mitmeid e-kirju ja inglane lubas purjekaga peatselt ka Eestisse tulla. “Raadioamatööride vahel käib väga sõbralik suhtlemine, kuulutakse kokku ja ollakse abivalmid,” ütleb Päss ja kinnitab, et Eestist kaugemal olles hätta sattudes julgeks ta kindlasti abi küsima minna sealt, kus märkab õues raadioantenne.

Ise sattus Päss raadioamatörismi juurde lapsepõlves, käies 12–16aastasena Tallinnas Ujula tänaval asunud tollases Pioneeride Palee raadioamatööride ringis. Aktiivselt selle alaga ta tegelema ei jäänud, kuid aeg-ajalt hoidis end teemaga kursis. 2007. aastal juhtus ta lugema Eesti Raadio Amatööride Ühingu käsiraamatut, kus anti alast täielik ülevaade ning julgustati ka eksamit tegema. Eksamiga omistatakse vastavalt oskustele tase. Võimalikud on A, B või D kategooria. D kategooria on noorematele ja algajatele; A on kõrgeim, mille saamiseks peab oskama ka morset. Põhikategooria on B. Kui eksam on sooritatud, tuleb pöörduda Tehnilise Järelevalve Ameti poole, kes väljastab kolmeks aastaks tööloa ja isikliku kut­sungi.

Eelmise aasta jaanipäevaks oli Igor Pässil oma kutsung olemas. Esimesel aastal soovitati tal tegutseda ultralühilainel, omandada kogemusi ja arendada antenniparki, et tulevikus asuda sidet pidama lühilainel. Aparatuuri Päss ise ei ehita. Seda kunsti valdavad üldse peamiselt vanema põlvkonna raadioamatöörid. Nemad on tavaliselt ka side- või elektroonikaspetsialisti taustaga, valdavad teooriat ning oskavad kokku panna saatjaid ja vastuvõtjaid ning on valmis alati nõu ja jõuga aitama. Nooremad reeglina ostavad oma aparatuuri ja nokitsevad ise antennide ja lisavarustuse, näiteks võimendi kallal, mis ostes oleks väga kallis. Pässi andmetel on kaks peamist firmat, mis raadioamatööridele toodavad, ICOM ja YAESU. Ise kasutab Päss ICOMi, kuna neil on Tallinnas olemas esindaja. Peale valmis aparaatide on ka “poolfabrikaate”, mida saab ise täiendada. Lihtsama aparatuuri maksumus on 5000–10 000 krooni. Sellest kallim aparatuur on Pässi ütlusel juba tehnoloogiliselt kaasaegne. Hinna ülemine äär on 150 000 krooni juures, kuid Päss ei tea, et Eestis kellelgi midagi taolist soetatud oleks. “Üldiselt ei ole raadioamatöörid need, kes lähevad poodi ja võtavad ülemisest kallimast reast,” ütleb Päss. Peamine tehniline leiutamis- ja katsetamisrõõm jääb raadioamatöörile antennide, seadmepargi arendamise ja aparatuuri häälestamise juurde. “See võib olla nii emotsionaalne, et paned süsteemi kokku ja see töötab hästi. See annab kaifi,” selgitab Päss.

Oma esimese ULLi kohaliku võistluse ajal, kui puudusid veel kogemused, ei teadnud ta, kuhu antenni pöörata ja keda millisest ilmakaarest otsida. Nüüdseks on teada enamik ümbritsevate regioonide ULLi võistlustel kaasalöövaid amatööre ning ka see, keda millise levi korral kätte võib saada. Palju vajalikku ja arendavat informatsiooni saab ammutada internetis surfates.

Kogemuste kasvades ja aparatuuri arenedes avardub raadioamatööri jaoks maailm kiiresti. “Lühilainel oli eelmisel kuul nii hea levi, et Puerto Rico ja Jaapan tulid nagu kõrvaltoast,“ rõõmustab Päss. Isegi lihtsa saatja ja tagasihoidliku antenniga võib hea levi korral saada ühenduse väga kaugete maadega. Oluline seejuures on hea asukoht, ka eeter peab häiretest puhas olema, kuid linnas on see pea võimatu (trollid, trammid). Ses mõttes ei ole Pässi praegune elukoht pealinna kõrval Viimsis kõige parem. Kuid juba on tal valmis mõte, et osa tema suvedest ja ka tulevikust on seotud Hiiumaaga, kus raadiosideks on head tingimused ning aktiivsed raadioamatöörid samuti olemas.

Avalikkusele tuntud raadioamatööre on Eestis veel teisigi peale Tõnno Vähi ja Igor Pässi, nt Apollo Raamatukaupluse juhataja Arvo Pihl (ES2MC). Raadioamatööre kokku on Tõnno Vähi, kes on ühtlasi Eesti Raadioamatööride Ühingu (ERAÜ) president, andmetel umbes 500. Kokku on Eestis füüsilistele isikutele välja antud 580 amatöörraadiojaama tööluba, kuid kõik ei ole ERAÜ liikmed.

Praegu on parim aeg raadio­amatörismiga alustamiseks Maailmas on kokku ligikaudu kolm miljonit raadioamatööri. Igor Pässi kinnitusel on praegu parim aeg raadioamatörismiga alustamiseks, kuna tsükliliselt muutuv levi on just muutumas iga aastaga paremaks. Enim raadioamatööre on Ameerika Ühendriikides, umbes 700 000. Aktiivsed riigid on Jaapan ning Pässi hinnangul ka Itaalia, kust on ta palju ühendusi saanud. Päss seostab raadioamatörismi uut tõusulainet maailmas 2000. aastate algusega, kui raadioamatörismist kaotati nõue osata morset.

Amatöörid rakendasid lühilained enda kasuks tööle Eelmise sajandi alguses saadeti raadioamatöörid tegutsema lühilainele. Kõigile üllatuseks hakkasid nad seal tegema sideseansse ülipikkade vahemaade taha. Esimene raadioamatööride klubi asutati 1909. aastal USAs. Kolm aastat hiljem hakati raadioamatööridele lube väljastama ja kehtestati eetris töötamise reeglid. Et amatöörid ei hakkaks segama kommertssidet, saadeti nad lühilainetele, kus arvati levi puuduvat. Kõigi üllatuseks hakkasid aga amatöörid sidet pidama enneolematute kauguste taha: 1916. aastal suudeti signaal saata USA idarannikult läänerannikule, vahemaa oli 2500 miili. 1921. aastal peeti esimene kahepoolne sideseanss üle Atlandi ookeani. 1923. aastal õnnestus side Prantsusmaa ja USA vahel, vahekaugus oli 4000 miili. Tõnno Vähk räägib, et raadioamatörismis on väga suur osa eksperimendil. Seetõttu on raadioamatöörid olnud uute sageduste avastajad ja levitingimuste uurijad läbi aegade. Sidet peetakse näiteks signaali peegeldades üle meteooride ja kuu. Eesti raadioamatörismi alguseks loetakse 5. august 1924, kui kolm Pärnu koolipoissi Eugen Tumma, Vitali-Aleksandrov Suigussaar ja Karl Olof Leesment ehitasid lühilainevastuvõtja, millega kuulasid Euroopa raadioamatööride seansse. Esimese lühilainesideseansi pidas Suigussaar teadaolevalt 1926. aasta kevadel.

Kui tavaside enam ei toimi Maailmas on raadioamatööride abi kasutatud suurõnnetuste ajal, päästetöödel ja kriisiolukordades, kui tavaline side enam ei toimi. Eesti raadioamatöörid aitasid sidet tagada 1991. aasta augustipäevadel.

“Võtke see oma südameasjaks,” kostis telefonist Lennart Meri hääl. Postimees kirjutas 2006. aastal sellest, kuidas Meri palus Eesti raadioamatööridel luua side Soome, Rootsi ja teiste Balti riikide raadioamatööridega, et neid kanaleid kasutada info edastamiseks, kui 1991. aasta augusti sõjaväeline riigipööre peaks kõik muud variandid läbi lõikama.

Eesti Raadioamatööride Ühingu (ERAÜ) liikmetest koosnenud siderühm kindlustas toona oma isiklike tehniliste vahenditega pideva raadioühenduse kõigi maakondade ja Toompea vahel, samuti valitsusside välisriikidega. Häiregrupp Tallinnas sekkus aktiivselt Teletorni ründajate ja nende staabi raadiosuhtlusesse, mille tõttu rünnak Teletornile viibis mitu tundi.

ERAÜ juhatuse tehniline sekretär Arvo Kallaste (ES1CW) meenutab, et kokkuvõttes määratles kaitseväe juhataja ERAÜ siderühma tegevuse nendel augustipäevadel kui osalemise lahingutegevuses. Siderühma liikmeid (kokku 21 isikut) autasustati Kotkaristi IV klassi, kolme muude tegevuste juhti Kotkaristi V klassi autasuga ja ülejäänuid kaitseministeeriumi või piirivalve teenetemedalitega.

Tanel Raig, ajakirjanik