Keri saar

Keri on üks Eesti põhjapoolsemaid saari. Esimest korda kirjeldati saart aastal 1623. Keri on läbi aegade olnud tähtis meresõidupunkt. Ehkki saarel on 1623–2002 elanud vaid tuletornivahid koos oma perekondadega, on see tilluke saar olnud suhteliselt tihedalt asustatud. Korraga on saarel elanud kõige rohkem neli leibkonda, täpsemat inimeste arvu ei teata.

Saarel asub üks Soome lahe esimesi tuletorne. 1718. aastal andis Peeter I korralduse püstitada saarele 30–50 jala kõrgune kivitulp, millele pimedal ajal hoiatav lõkketuli süüdata. Kuus aastat hiljem, 1724 seati töökorda juba alaliselt töötav puidust tuletorn.

Praegu näitab laevadele tuld 1803. aastal ehitatud tuletorn, pooleliolevale koonilisele kiviosale püstitati 80 jala kõrgune puidust torn (sellest ka praeguseni säilinud torni omapärane karahvinikuju). Esmakordselt Venemaal varustati torn kaasaegse valgustussüsteemiga, milleks oli õlilampide ja vaskreflektoritega varustatud kaheksakülgne latern (katoptriline seade).

1858 paigaldati puitosa asemele esimesena Läänemeres metallist pealisehitis, laternaruumi ja kõrgel asetseva rõduga punane silindriline metalltorn. Samast aastast võeti siin kasutusele jällegi esimesena Tsaari-Venemaa aladel dioptriline valgusseade. Aastatel 1906-1912 kasutati tuletorni valgustamiseks saarelt leitud maagaasi. Praegu töötab majakas automaatrežiimil, energiaallikateks on tuulegeneraator ja päikesepaneelid.

1937 ümbritseti tugevasti deformeerunud torni kiviosa Armas Luige juhtimisel nelja raudbetoonrõngaga, edasiste kapitaalremontidega on kogu torni kiviosa saanud lausbetoonist särgi.

Aastal 2002 lahkus Kerilt majakavaht, viimane püsiasukas. Vaatamata sellele on saare ehitised ja ehitistest leiduv jäänud puutumata ja säilinud väga hästi. Saare saun ja elektrisüsteem on endiselt toimivad.

Keri tuletorn on muinsuskaitse all ja kuulub IALA tuletorn-arhitektuurimälestiste nimistusse. Tuletornikompleks on Veeteede Ameti poolt antud Keri Majaka Seltsi kasutusse. Nii tuletorn kui kõrvalhooned vajavad remonti.