Raadioamatöör: «Sellest hobist lahti ei saagi, see on haigus.»
Raadioamatöör: «Sellest hobist lahti ei saagi, see on haigus.» - Õhtuleht - Hille Kõrgesaar - 29. juuli 2009
«Kolmel viimasel aastal olen ühendust saanud 192 erineva maaga,» teab Enn Parv, 30aastase staažiga raadioamatöör, kes on suure osa oma hobiks vajaliku tehnika ise kokku pannud.
Raadioamatöörid püüavad kindlatel sagedustel töötavate saatjate abil saada ühendust teiste selle ala harrastajatega kogu maailmas. Enamasti see õnnestubki, kuigi teinekord päris pika proovimise ja katsetamise järel. Raadiolainete levik on keeruline füüsika ja vahel tuleb päris kaua passida, et mõne kauge ja haruldase jaamaga kontakti saada.
Omavahelise jutu teemaks on ilm
«Vaja on antenne, mille ehitamine on terve omaette teadus,» räägib loodusteaduste õpetaja Enn Parv (61), kes alustas raadioamatörismiga 1970ndate paiku. «Vanasti tegin ikka kogu aparatuuri ise. Palju sai proovitud ja ümber ehitatud, kuid lõpuks hakkaski asi tööle. Tänapäeval on lihtsam, aparaatide valik on nii suur, et raske on valida.»
Mis on selle hobi võlu?
«Kõige põnevam on, kui saad kätte mõne haruldase tegelase kuskilt kaugest üksikust maanurgast. Ja seda vaid kuni sajavatise saatja ja lihtsate antennidega,» tunnistab Enn Parv.
Aga millest raadioamatöörid omavahel vestlevad?
«Ühenduse saamisel räägitakse, kuidas on kuuldavus, uuritakse teineteise nime ja asukohta. Kui ikka kellegagi räägid, on maru huvitav teada, kus ta elab ja mis sel maal muud huvitavat toimub,» selgitab Enn Parv. «Veel räägitakse ilmast, vahetatakse kogemusi antennide ehitamisest ja kiidetakse oma aparatuuri. Lõpetuseks soovitakse teineteisele kõike head ja edu hobiga tegelemisel.»
Hobiga tegelemise hulka kuulub ka osalemine raadioamatööride võistlustel: kes saab kindla aja jooksul kõige rohkem kontakte kindlas piirkonnas asuvate kolleegidega.
«Ega see auhindade saamine niisama lihtne olegi, sest kõvasid tegijaid on palju,» tunnistab Enn Parv. Ainuüksi Eestis tegutseb praegu aktiivselt mõnisada raadioamatööri.
Hobi, mis kasvatab kõhtu
«Nende võistluste eelis on see, et ei pea kuskile minema, saab istuda mõnusasti kodus ja koguda punkte,» tutvustab Parv raadioamatörismis mõõduvõtmise mugavust.
Parve vanimad diplomid raadioamatörismivõistlustest on dateeritud aastaga 1975, tunnuskirju on mehel Jaapani, Ungari, Soome, Saksamaa, Jugoslaavia ja paljude teiste maade korraldatud mõõduvõtmistelt.
«Minule on kõik auhinnad väga olulised tunnustused,» tunnistab Parv ja näitab kuldset telegraafivõtit. «Selle sain paar aastat tagasi selle eest, et saavutasin parimaid tulemusi ühel välitingimustes toimunud võistlusel.»
Tänavu on Parv osalenud juba 13 eri riigi raadioamatööride korraldatud võistlusel.
«Mulle meeldib see hobi, olen laisavõitu inimene ega viitsi jooksma minna, pigem tegelen sellega, istun siin ja kasvatan kõhtu,» naerab Parv. «Sellest hobist lahti ei saagi, see on haigus. Ja ega ma end väga ravida püüagi.»