S/PDIF

Kodukasutajate tasemel on olemas praktiliselt ainult üks digitaalne S/PDIF formaat, millel kasutatakse kahte erinevat ühendusviisi (interface).

Üldiselt kasutatakse elektrilist koaksiaalühendust (electrical coaxial interface) tavaliste RCA pistikutega (vahetevahel ka BNC bajonettpistkuid) ning varjestatud, 75Ω takistusega kaablit. Teine võimalus on Toslink optiline (Toslink optical), mis edastab audio infot valguse kujul mööda plastikust fiiber-optilist kaablit, mllel on 1mm diameetriga fiibersüdamik.

Koaksiaalühendus ja fiiber-optiline ühendus on kvaliteedilt võrdsed (andmetest ei lähe midagi kaduma). Mõned asjatundjad soovitavad küll rohkem koaksiaalühendust, sest andmete ülekandmisel esineb vähem teisendusi kuid elektrilise signaali teisendamine optiliseks ei muuda andmeid ja korralike seadmete kasutamisel ei ole neil ühendusviisidel vahet.

Vigade vastu kasutab S/PDIF standard edastatavate baitide paarsuse kontrolli (igale baidile lisatakse nn parity bitt). Vea avastamisel vaigistatakse heli (mute).

Välise sarnasuse tõttu tavalise compsite videokaabliga ja RCA pistikutega audiokaabliga tekkib sageli küsimus, kas neid saab kasutada digitaalseks S/PDIF ühenduseks. Üldiselt peaks vastus olema eitav, sest nende kaablite takistus ei ole õige (tavaliselt 45-75Ω) kuid lühikeste kaablipikkuste korral (kuni 1 meeter) peaks iga RCA pistikutega kaabel töö ära tegema.