Traadita andmeside

Traadita andmeside klassikaliseks vormiks on jäänud kõnesignaalide ülekandmine raadiolainete abil. Seejuures kasutatakse termineid "raadiotelefon", "juhtmeta telefon" (cordless telephone), mobiiltelefon ja "rakutelefon" (cellural telephone). Nende mõistete sisu on aastate jooksul muutunud ja vahe tegemine pole alati kerge.

Põhimõtteliselt on kõik kolm viimast raadiotelefonid, kuigi traadita ülekandeks võib kasutada ka kasutada ja kasutatakse ülimadalasagedust (infrapunast kiirgust).

Juhtmeteta telefon on tegelikult tavalise telefoni lisaseade, mis koosneb baasüksusest ja kandetelefonist, mille vahel toimub traadita side sagedusmoduleeritud signaaliga. Tavaliselt on töösagedus 1,5 MHz paikkonnas ja tegevusraadius linnaolude ulatub vähemalt 300-400 meetrini.

Algsel kujul olid mobiiltelefonid (autotelefonid) sarnased juhtmeteta telefonidele, mille tegevusraadius oli aga tunduvalt suurem (30-50 km). Kuna nende kasutamine tõi kaasa USA suurlinnades palju probleeme vabade sidekanalite loomisega ja ühilduvusega, siis töötati välja rakutelefonisüsteem (cellural telephone) kontseptsioon. Selle kohaselt kaetakse kogu maa-ala rakutaolise baasjaamade võrguga, millest igaüks võib vastu võtta, kommuteerida ja edasi saata kõnesid mobiilsetest telefoniüksustest selles piirkonnas. Baasjaamad (tugijaamad) on ühendatud keskjaamaga, mis juhib kogu võrgusisest liiklust. Kui mobiilüksuse vastuvõtusignaal jõuab kuuldavuse rajale, siis toimub automaatne ümberlülitumine uuele kanalile (tugijaamale), et tagada optimaalne kõnekvaliteet kogu maa-alal.

Kuigi sellised rakutelefonisüsteemid tekkisid USA-s, on nad saanud palju kiirema arengu Euroopas, kus alates 1991. aastast toimib standardiseeritud GSM (Global System of Mobile Communications) mobiiltelefonisüsteem (sisuliselt ka rakutelefonisüsteem, kuigi seda nimetust ei kasutata). Esimene GSM- võrk käivitus 1991.a Soomes, esimesed telefonid tulid müügile 1992 ja andmeliiklus käivitus 1994. Praegu on GSM maailma kõige levinum telefonisüsteem, mida kasutatakse üle 150 riigis.

GSM on puhtalt digitaalne süsteem, mis 900 MHz sagedusribas. Digitaalsuse tõttu võidakse mobiiltelefonile saata maksimaalselt 160- märgiseid tekstiteateid (Short Message Service). PC- lisakaardi abil võib GSM- telefoni ühendada sülearvutiga, mis tagab 9600 bit/s siirdekiiruse ja võimaluse näiteks lugeda elektronposti või surfata Internetis.

Hiljem tulid turule RDSL, WiFi, GPRS, HSDPA, EDGE, Wimax, CDMA, 3G jt. andmeside lahendused, mis võimaldavad märkse suuremat kiirust võrgus.